Roboliiga 2024

Mia ja Marten olid õhtusöögi ära söönud ja jooksid kohe tagasi oma tuppa mängima. Mõne aja
pärast seisis ema käed puusas lastetoa uksel.

“Nii, mis toimub? Meil oli ju kokkulepe. Peale sööki pesete nõud ära.”
Mia ja Marten ehmusid ja peatasid hetkeks kulli mängu.

“Miks me peame? Meil on ju nõudepesumasin,” küsis Mia nördinult.

“Ma ju rääkisin, et nõudepesumasin on hetkel remondis ja meil tuleb ise pesta nõud. Te ei kuula
mind üldse, “ pahurdas ema.

“Aga ootame nii kaua, kui masin saab terveks ja siis see peseb?” tuli Martenil geniaalne mõte.
“Asi pole selles, asi on selles, et te ka miskit tegema õpiksite. Marten peseb ja Mia kuivatab.”

Ema vaatas endiselt lastele nõudlikult otsa.

Lapsed vaikisid hetke, nii mõnus mäng oli just pooleli. Mial tuli suu ümber nutuvõru. Samas ta
teadis, et see vahel aitab. Aitab, et ema leebuks ja laseks neil neha seda, mida nad ise tahavad.

“Ah, minge te ka õige kuu peale!” ütles ema ja läks kööki ära. Mia ja Marten vaatasid
teineteisele otsa ja ei teadnudki mida kohe teha. Nad üritasid edasi mängida, aga mäng eriti ei
sujunud enam. Mõlemad kuulsid, kuidas ema köögis nõusid pesi. Vaatama ei julgenud kumbki
minna.

Marten võttis kooliasjad koolikotist välja ja asus laua taha õppima.
“Mis sa teed? Kas me ei mängi enam?” küsis Mia Martenilt.
“Ei, ma hakkan õppima, ehk teeb see emal tuju paremaks. Saan pärast öelda, et näe, mul on
vähemalt õpitud,” ütles Marten.
“Sulle tundus ka, et tal läks tuju ära?” päris Mia.
“Tundus nagu jah,” nõustus Marten.

Marten hakkas õppima, Mia läks aga akna juurde ja vaatas aknast välja taevasse. Seal see
oligi, suur ümmargune täiskuu. Mia vaatas kuud ja vajus mõneks ajaks mõttesse.

“Miks ema käskis meil kuu peale minna?” küsis Mia lõpuks.
“Mis?”
“Kuidas üldse kuu peale saab?” päris Mia edasi.
“See oli pigem selline nali. Nii öeldakse. Ega ta nüüd päriselt seda mõelnud,” püüdis Marten
Miat rahustada.

Miale ei andnud aga kuu enam rahu. Akna taga lisaks kuule oli ka Robit, kes parajasti
aknapesurobotiks end vorminud oli ning uljalt aknapesuga tegeles. Mia avas akna ja tõmbas
Robiti tuppa.
“Robi, kuidas kuu peale saab?”
“Selleks peab sul olema kuurakett, millega minna ja oma õhk kaasas,” vastas Robit ja kibeles
aknaid pesema tagasi.
“Rakett? Kus ma selle saan? Ja kuidas ma õhku kaasa võtta saan?” oli Mia hämmingus.
Robit aga juba oli tagasi õues ning pesi aknaid. Kuu paistis läbi puhaste akende veel selgemalt
ja kutsuvamalt.
“Ah, no alustame lihtsamast, küll siis ka selle raketi leiab,” mõtles Mia.

Mia otsis oma sahtlist suurema kilekoti ning hiilis toast välja, edasi ema selja tagant vupsti
välisukse juurde ja õue.

Ema sai nõud pestud, kuivatas käed, läks siis tuppa telekat vaatama.
Äkki avanes välisuks ja sisse tormas Mia, kilekott käes. Mia jooksis otse elutuppa.
“Emme, vaata, ma olen peaaegu valmis nüüd kuu peale minema. Mul on oma õhk kaasas, vaja
on vaid nüüd raketti veel,” vuristas Mia kiirelt ette, jäädes ema tunnustust ootama.

Ema vaatas hämmastunult Miat ja tema käes olevat õhku täis olevat kilekotti, millele sõlm peale
tehtud.

“Mis kuu peale?” uuris ema.
“No sa ütlesid ju, et minge te ka õige kuu peale,” vastas Mia.
Nüüd sai ema aru ja hakkas naerma.

Ta kaisutas Miat ja naeris veel rohkem südamest. Naeru peale julges lastetoast nina välja pista
ka Marten, kes samuti ema juurde sibas, nähes, et vist on ema leebunud. Ema kaisutas
mõlemat last.

“Kui õhk on meil kilekotiga olemas, siis usun, et see katkine nõudepesumasin seal köögis sobib
ka kenasti kuuraketiks, muuks vaevalt enam. Asume siis aga kõik kolmekesi kohe teele!”

Lapsed vaatasid jahmunult ema, aga said siis naljast viimaks aru, ja hakkasid ka ise naerma
ning lubasid emale, et pesevad homme (või siis ülehomme) kindlasti ka nõud. No kui nad juba
siis pole kuu peal ja mõnusaid kuu-peal-olemise mänge mängimas.