Mia ja Marten olid terve hommiku aias müranud. Oli kevad, päike paistis ja murulapil oli hea
joosta, hüpata ja igasugu lollusi teha. Kuid kui nad lõpuks tuppa tulid, oli Mia nägu kergelt
punetav ja ta aevastas kolm korda järjest.
„Atsihh! Atsihh! Atsihh!“
„Kas sul on külm või allergia?“ küsis Marten murelikult õelt.
„Ei tea… lihtsalt imelik tunne on,“ nuuksus Mia ja tõmbas teki ümber.
Ema tuli köögist ja pani käe Mia laubale. „Oi, su pea on täitsa kuum ju. Sul võib palavik olla.“
„Kas peame arsti juurde minema?“ küsis Mia ning muutuks eriti ärevaks ning ta suunurgad
hakkasid juba nutuvõrule tõmbuma.
Ema muigas. „Oh ei, kullakesed. Sellise väikse asja pärast ei pea nüüd küll kuskile minema või
sõitma hakkama. Meil on ju meie Robodoktor.“
„Kas meie Robit?“ küsis Mia kulmu kergitades.
Just siis kostis magamistoast tuttav surisev hääl ja nähtavale ilmus Robit – nende igapäevane
kodurobot, kes tavaliselt pesi aknaid, koristas ja luges unejutte. Täna oli tal seljas valge kittel ja
peas väike vilkuv müts. Kaelas rippus midagi, mis meenutas stetoskoopi.
„TÄHELEPANU! TERVISEKONTROLL ALGAB!“ teatas Robit pidulikult.
„Kas sa oled nüüd arst või robot?“ päris Marten.
„Ma olen mõlemat, sest ma olen robodoktor. Enam ei pea selliseid pisiasju inimesed tegema, et
selgeks teha, kellel mis häda on. “
Mia ja Marten vaatasid teineteisele otsa. „Päriselt ka?“
Ema sekkus: „Jah, tõsi. Tänapäeva robotid on nii targad, et suudavad haigusi tuvastada,
raviplaane koostada ja isegi meeleolu jälgida. Inimesed ei pea arsti juurde minema – arst tuleb
nende juurde. Tähendab, robodoktor.“
Robit palus Mial silmad sulgeda ja ütles: „Palun aevasta veel korduvalt. Saad? Hinga sügavalt
sisse. Nii, vaatame. Mõõdame, analüüsime.”
Mia tegi, nagu Robit käskis. Robit skaneeris Mia igatpidi üle ning robodoktori robotkõhul piiksus
väike punane valgustäpp. Mõne hetke pärast vilkus ekraanil diagnoos:
„Kerge ülekoormus, allergia õietolmu vastu. Ravi: üks tass nõgeseteed, palju puhkust, kolm
kallistust ja kaks multifilmi.”
„See ongi kõik?“ küsis Mia.
„Jah, hetkel küll. Kas soovite lisaks ka teraapilist robotpai?”
„No muidugi!“ rõõmustas Mia.
Robit ulatas oma käe, mis muutus samal hetkel pehmeks nagu kiisukäpake ja paitas Mia pead.
„Tähelepanu! Ravi aktiveeritud.”
„Kuidas sa tead, et see päriselt töötab?“ küsis Marten skeptiliselt.
„Andmed tuginevad miljonite patsientide terveks ravimisel. ROBODOKTOR EI EKSI!“
Mia juba jõi oma teed, vaatas multikaid ja tundis, et tõesti – enesetunne läks paremaks. Pea oli
kergem ja nina tilkus vähem. „Mul on tunne, et Robodoktor töötab paremini kui vanaaegne arst.
Ja süsti ka ei tee“
„No näed, siis läks ju eriti hästi,“ naeratas ema.
„Robodoktor ei unusta, sa ei pea ootama tunde kuskil ukse taga, robodoktor ei tee pikki
lõunapause ja lisaks kõigele on nende käekiri ka täiesti loetav,” lisas Robit ja naeratas –
vähemalt nii palju, kui üks robot üldse naeratada oskab.
