2024. aasta Robotex International toimub Tallinnas 6.-7. detsember. Roboliiga võistluse teemaks on sel aastal “Kuidas kuu peale saada?”
Roboliiga võistlus on hüppelauaks lasteaia- ja algkoolilastele arendavasse robootikamaailma.
Erinevalt teistest Robotexi võistlustest ei ole Roboliiga võistlusel tähtis kiirus ja jõud ning ei selgu 1.-3. koha võitjaid. Selle asemel tähistame kõikide võistlejate Robotexile jõudmist kui põnevat õppimise teekonda ja väärtustame tiimitööd, loovust ning hariva roboti programmeerimise oskust. Sel aastal annab Roboliiga võistlus lastele võimaluse rääkida oma nägemusest Kuule minemisest.
Lisaks lasteaedadele, koolidele ning huviringidele ootame Roboliiga võistluskategooriatesse osalema ka kõiki perekondi. Registreeruda saavad 3-5-liikmelised ja kuni 12-aastastest lastest koosnevad tiimid.
» Võistlusele registreerumine on avatud kuni 24.11.2024
» Võistluse tasu 10€+km
» Võistlus toimub Robotex International suurürituse mõlemal päeval (reede ja laupäev)
» Registeerimine toimub keskkonnas: https://game.robotex.ee/
Küsimuste korral kirjuta: maarja@robotex.ee
Inspiratsiooniks
“Kuidas kuu peale saada?”
Mia ja Marten olid õhtusöögi ära söönud ja jooksid kohe tagasi oma tuppa mängima. Mõne aja pärast seisis ema, käed puusas, lastetoa uksel.
“Nii, mis toimub? Meil oli ju kokkulepe, et pärast sööki pesete oma nõud ära.”
Mia ja Marten peatasid hetkeks kulli mängu.
“Miks me peame? Meil on ju nõudepesumasin,” porises Mia nördinult.
“Ma ju rääkisin, et nõudepesumasin on hetkel remondis ja seni tuleb meil ise nõusid pesta. Te ei kuula mind üldse,” pahurdas ema.
“Aga ootame nii kaua, kuni masin saab terveks ja siis see peseb?” tuli Martenil geniaalne mõte.
“Asi pole selles, vaid selles, et te miskit tegema õpiksite. Marten peseb ja Mia kuivatab.”
Ema vaatas endiselt lastele nõudlikult otsa.
Lapsed vaikisid hetke. Nii mõnus mäng oli just pooleli. Mial tuli suu ümber nutuvõru. Ta teadis, et vahel ema selle peale leebub ja laseb neil teha, mida nad ise tahavad.
“Ah, minge te ka õige kuu peale!” andis ema alla ja läks kööki. Mia ja Marten vaatasid teineteisele otsa ja ei teadnudki kohe, mida teha. Nad üritasid edasi mängida, aga mäng ei sujunud enam. Mõlemad kuulsid, kuidas ema köögis nõusid pesi. Vaatama ei julgenud kumbki minna.
Marten lonkis laua juurde, võttis asjad koolikotist välja ja asus laua taha õppima.
“Mis sa teed? Kas me ei mängi enam?” küsis Mia Martenilt.
“Ei, ma hakkan õppima. Ehk teeb see emal tuju paremaks. Saan pärast öelda, et näe, vähemalt on mul õpitud,” ütles Marten.
“Sulle tundus ka, et tal läks tuju ära?” päris Mia.
“Tundus jah,” nõustus Marten.
Marten hakkas õppima. Mia läks aga akna juurde ja vaatas välja taevasse. Seal see oligi, suur ümmargune täiskuu. Mia vaatas kuud ja vajus mõneks ajaks mõttesse.
“Miks ema käskis meil kuu peale minna?” küsis Mia lõpuks.
“Mis?”
“Kuidas üldse kuu peale saab?” uuris Mia edasi.
“See oli pigem selline nali. Nii öeldakse. Ega ta seda päriselt mõelnud,” püüdis Marten Miat rahustada.
Miale ei andnud aga kuu enam rahu. Lisaks kuule oli akna taga Robit, kes oli parajasti end aknapesurobotiks vorminud ning usinalt akna pesemisega tegeles. Mia avas akna ja tõmbas Robiti tuppa.
“Robit, kuidas saadakse kuu peale?”
“Selleks peab sul olema kuurakett ja oma õhk kaasas,” vastas Robit, kes kibeles tagasi aknaid pesema.
“Rakett? Kust ma selle saan? Ja kuidas saab õhku kaasa võtta?” hakkas Mia pärima, kuid Robit oli juba õues tagasi ning pesi aknaid. Kuu paistis läbi puhta aknaklaasi veel selgemalt ja kutsuvamalt.
“No alustame siis lihtsamast. Küllap leiab hiljem ka raketi,” mõtles Mia.
Mia otsis oma sahtlist suure kilekoti ning hiilis toast välja ema selja tagant mööda ja vupsti välisuksest õue.
Ema sai nõud pestud, kuivatas käed ja läks siis tuppa telerit vaatama.
Äkki avanes välisuks ja sisse tormas Mia, pungil kilekott käes. Ta jooksis otse elutuppa. “Emme, vaata, ma olen peaaegu valmis kuu peale minema! Mul on oma õhk kaasas ja nüüd on veel ainult raketti vaja,” sädistas Mia ja jäi ema tunnustust ootama.
Ema vaatas hämmeldunult Miat ja tema käes olevat õhku täis kilekotti, millele oli sõlm peale tehtud.
“Mis kuu peale?” uuris ema.
“No sa ju ütlesid, et minge te ka õige kuu peale,” vastas Mia.
Nüüd sai ema aru ja hakkas naerma.
Ta kaisutas Miat ja naeris südamest. Naeru peale julges lastetoast nina välja pista ka Marten, kes, nähes, et ema on leebunud, nendega ühines. Ema kaisutas mõlemat last.
“No kui oma õhk kilekotiga olemas on, siis võib see meie katkine nõudepesumasin köögis kenasti meile kuuraketiks sobida. Asume siis kõik kolmekesi teele!”
Lapsed vaatasid jahmunult ema, kuid said siis naljast aru ja hakkasid ka ise naerma ning lubasid emale, et pesevad homme (või siis ülehomme) kindlasti ka nõud, kui nad selleks ajaks kuu pealt tagasi on.